Ärev, stressis, emotsionaalne? Võib olla, et oled traumeeritud ja vajad just neid nõuandeid!

Minu jaoks on natukene kummastav asjaolu, et üldsusele tuleb üllatusena psühhiaatrite pikad järjekorrad. Ja veel enamgi, et psühhiaatri jutule soovivad pääseda enamasti nooremad kodanikud.


Selge see, et emotsionaalne ja psühholoogiline trauma on erakordselt stressirohke sündmus(t)e tagajärg. Tagajärg, mis purustab sinu turvatunde, muutes su abituks ja sinu üldise maailmapildi ohtlikuks.



Traumaatilised kogemused on sageli sellised, kus esineb ohtu elule või üldiselt oht inimese ohutusele. Sellegipoolest väärib mainimist, et iga olukord, mis häirib inimese emotsionaalset tasakaalu, jätab inimese enesest, maailmast või teistest inimestest isoleerituks, võib põhjustada trauma. Isegi... kui sellega ei kaasne füüsilist kahju.


Seda, kas sündmus on traumeeriv, ei määra objektiivsed asjaolud. Oluline on vaid sinu subjektiivne, emotsionaalne kogemus ühest (või mitmest) sündmusest. Mida hirmutavamalt ja abitumalt end tunned, seda tõenäolisemalt traumeeritakse sind.


Kui oled kogenud äärmiselt stressirohket või häirivat sündmust, mille tagajärjel tunned end abituna ja emotsionaalselt kontrolli alt väljas, võib olla, et oled traumeeritud.


Psühholoogiline trauma jätab sind vaevlema. Jätab sind häiritavate emotsioonide, mälestuste ja ärevuse või paanikahoogude küüsi. Need ei kao kuhugi. See öeldud, võib trauma kogemus jätta sind ühtlasi ka tuimaks, eemalolevaks. Kaugeks omaenese reaalsusest või inimestest ja võimetuks usaldada teisi.


See ei tähenda, et istud oma kodus teki all, kiigutad end küljelt küljele või vahid tühja pilguga lakke, füüsiliselt isoleerituna igasugusest seltskonnast. Nagu vaimuhaiglas. Ei-ei, üldse mitte seda.


Traumatiseeritud olla tähendab, et sa ei koge usaldust inimestega suheldes, ei räägi oma mõtetest ega tunnetest avameelselt ega ausalt. Kardad, et vastasel juhul keegi sind taas alavääristab või vähendab. Parem olen vait ja kuulan või olen agressiivne ja eemaletõukav, pressin peale oma arvamust või uskumusi.


Kui traumeerivad olukorrad juhtuvad, võib kuluda aega, et valust üle saada ja end taas turvaliselt tunda. Kuid nende eneseabistrateegiate abil, mida ma kohe all pool kirjeldan, saad oma taastumist traumast ise kiirendada. Nii kaua kuniks psühhiaatri jutule pääsed.


Kes teab, ehk pärast nende praktikate viljelemist ei pruugi sa psühhiaatrit enam vajadagi.


Ükskõik, kas trauma juhtus aastaid tagasi või eile, saad teha tervendavaid muudatusi, et liikumine oma eluga edasi saaks olla võimalik. Aga enne veel kui jõuan nende leevendust pakkuvate praktikateni, tahan kirjutada sinule veel millestki olulisest.


Loodusõnnetuse või inimtegevusest põhjustatud katastroofi tagajärgedega toimetulek on kindlasti väljakutse. Keegi tegi midagi sinus katki ja ainult sina saad olla see kes ennast kokku lapib.


Traumade ainulaadsuses ei kahtle tänapäeval enam küll vist mitte keegi. Ja kuigi sa pole sündmusega otseselt seotud, on võimalik sinul olla või saada nendest traumeeritud.


Tegelikult on ülimalt ebatõenäoline, et keegi meist kunagi oleks näiteks terrorirünnaku, lennukiõnnetuse või massitulistamise otsene ohver. Ometi pommitavad meid regulaarselt sotsiaalmeedias ja uudisteallikates õudsed pildid nendest inimestest, kes seda on olnud.


Puhtalt nende piltide vaatamine või uudiste lugemine ikka ja jälle koormab üle sinu närvisüsteemi ja võib tekitada traumaatilist stressi. Mõtle korra mida ma just ütlesin ja lase sellel veidi settida.




Nii, et traumeerivaid sündmusi võib juhtuda ükskõik kellega, ka sinuga, mugavas tugitoolis uudiseid lugedes. Ning tõdema peab ka, et sind traumeerib mingi sündmus tõenäolisemalt just siis, kui oled juba stressis.


Trauma võib tekkida kui oled hiljuti pidanud üle elama mitmeid kaotusi (lähedase surm, partnerist lahkuminek, töökohast ilma jäämine jmt), loed häirivaid uudiseid või oled varem trauma saanud ja seda mitte tervendanud - eriti kui varasem trauma toimus lapsepõlves.


Lapsena kogetud trauma võib anda raske ja pikaajalise mõju. Kui lapseea trauma ei lahene, kandub hirm ja abitus täiskasvanuikka, luues aluse edasisteks uuteks traumadeks.


Isegi kui sinu trauma juhtus palju aastat tagasi, saad siiski astuda samme, et valu ületada. Saad õppida inimesi, iseennast ja maailma usaldama ning uuesti luua ühenduse teiste inimestega. Sinu emotsionaalset tasakaalu ja turvatunnet on võimalik taastada.


Ma tahan öelda veel, et me kõik reageerime traumadele erinevalt. Me kogeme mitmesuguseid füüsilisi ja emotsionaalseid reaktsioone, millest me aru ei saa või kontrollida ei suuda.


Palun saa aru, et ei ole õiget ega valet viisi mõtlemiseks, tundmiseks või reageerimiseks. Nii, see öeldud - ära anna hinnanguid enda või teiste inimeste reaktsioonidele.


Sinu reaktsioonid, tunded või mõtted on normaalsed reaktsioonid ebanormaalsetele sündmustele. See on fakt. Lase sellelgi natuke settida ja võta see info vastu.


Ilus pikk jutt jah, aga kokkuvõtteks on emotsionaalsel ja psühholoogilisel traumal ka omad sümptomid. Millised siis?


Emotsionaalsed sümptomid: Šokk, eitamine või usaldamatus. Segadus, keskendumisraskused, ärevus ja hirm. Viha, kergesti ärrituvus, meeleolumuutused. Süü- ja häbitunne, enesesüüdistamine. Teistest inimestest eemaldumine, kurb või lootusetuse tunne ja kindlasti mõne inimese puhul ka tuimus. Paljudel inimestel esinevad ka unetus või õudusunenäod mida saadab lisaks veel pidev väsimus ja kurnatus. Et sellest vähe ei oleks, kogevad mõned inimesed südamekloppimist, valupisteid ja selgitamatuid lihaspingeid. Närvilisust siia otsa poleks vist tarvis mainidagi?


Aga mis siis teha, kui oled trauma ohver kuid psühhiaatri aeg on alles mägede taga? Mul on kolm pikka ja põhjalikku nõuannet. Ainult kolm!


Esiteks - LIIGUTA ENNAST!





Trauma häirib sinu keha loomulikku tasakaalu, jättes sind toppama hirmu seisundisse. Liigutamine või trenni tegemine põletab adrenaliini ning vabastab õnnehormoone - endorfiine. Lisaks sellele aitab liikumine sinu närvisüsteemi taastada.


Proovi liikuda vähemalt 30 minutit päevas nii, et sinu käes ja jalad mõlemad liiguksid ja saaksid koormust. Näiteks minu lemmikud on jooga, jalutamine, ujumine ja tantsimine. Sina võid ju proovida ka pallimänge, rühmatreeninguid, personaaltreenerit või jummel-jummel, isegi mägironimist (instruktori juhendamisel ikka, eksole, kui oled algaja)!


Selle asemel, et keskenduda oma mõtetele trenni ajal, keskendu oma kehale ja sellele, kuidas see end liigutades tunneb. Pane tähele näiteks oma jalgu. Kuidas nad on maapinnal ja oma hingamise rütmi või tuult nahal. "Too ennast täielikult kehasse." just seda eelnevat tähendabki.


Teiseks - ÄRA KAOTA KONTAKTI OMA LÄHEDASTEGA!





Trauma järel võid tahta olla üksinda, kuid eraldumine inimestest teeb asja ainult hullemaks. Teistega näost näkku suhtlemine aitab sinul terveneda. Pinguta oma lähedaste suhete hoidmiseks ja väldi liiga palju üksi olemise aega. Mõningane üksinda olek on kindlasti vajalik, kuid ülemäärane on kahjulik. Pea meeles, sa ei pea oma traumast rääkima, see ei ole kohustuslik. Teistega suhtluse loomine ei pea hõlmama sinu läbielatud trauma läbi arutamist. Tegelikult võib see mõne jaoks olukorra hoopis hullemaks teha.


Vaata, leevendus tuleb sellest, kui tunned end teistega turvaliselt ja aktsepteerituna. Seega, palu kelleltki tuge. Kuigi sa ei pea rääkima traumast endast, on oluline, et sul oleks keegi, kellega jagada oma tundeid. See suhtlus peab toimuma näost näkku. On tarvis kedagi, kes kuulaks tähelepanelikult, ilma sinu eest midagi otsustamata, sinu toimetulemismehhanisme või plaane, lootusi, usku millessegi halvustamata.


Palun pöördu selliselt usaldusväärse pereliikme, sõbra, psühholoogilisenõustaja või mõne vaimuliku, nõia või usaldusväärse spirituaalse nõustaja/coachi poole. Sind on tarvis kuulda võtta, mõista, aktsepteerida ja väärtustada! Sa oled seda väärt, kuigi peale traumat võib sulle tunduda, et ei ole! Osale sõprade poolt korraldatud tegevustes või üritustel. Jah, isegi siis kui sa tunned, et sa seda teha ei taha! Sunni ennast! Tee oma lähedaste inimestega nii-öelda tavalisi tegevusi, millel pole traumaatilise kogemusega mitte mingisugust pistmist. Liitu tugigruppidega. Näiteks mine yin-jooga trenni, osale loovates õpitubades, ühine ühismeditatsioonigruppidega, käi nendes regulaarselt. Saad aru, et sellistes kohtades on sinu võimalus luua ühendus inimestega, kes seisavad silmitsi sarnaste muredega? Nendes gruppides liikumine aitab vähendada sinu isoleeritust.


Ning kuulamine, kuidas teised oma raskustes hakkama saavad (või ei saa), inspireerib sind panustama sinu enese taastumisse.

Mine vabatahtlikuks mõnda heategevusorganisatsiooni. Lisaks teiste abistamisele võib vabatahtlik tegevus olla suurepärane viis traumadega sageli kaasneva abituse tunde vastu. Tuletad endale teisi aidates meelde oma tugevused ja taastad oma jõutunnetuse. Loo uusi sõpru. Kui elad üksi või kaugel lähedastest, on oluline luua inimestega kontakti ja sobitada uusi tutvusi. Liitu mõne klubi või organisatsiooniga, et kohata sarnaste huvidega inimesi. Loo kontakt oma naabrite või töökaaslastega.


Kuigi tutvuste sobitamine ja sotsialiseerumine tundub keeruline ja hirmutav on sul seda vaja teha. Mine ja tee see ära. Enne kui kedagi kohvile, kinno, teatrisse, õhtustama või külla kutsud - hüppa harki-kokku, harki-kokku. Tõsta oma kehalist aktiivsust, sest see põletab adrenaliini (mis on vastutav sinu hirmu tunde ja mõtete eest) ning stimuleerib endorfiinide tekkimist. Usalda mind, sa tunned pärast seda ennast palju enesekindlamalt!


Kui mina tunnen, et hirm või rahutus minus ei ole enam ohjeldatav või olen vihane ja kuri, teen peapealseisu või kätelseisu. See tõesti toimib, pea on selge ning mul on lihtsam olukorraga kohaneda.


Kolmandaks - HOOLITSE ISEENDA EEST!





Pole vahet, kui ärritunud, ärev või kontrolli alt väljas sa ennast tunned, oluline on teadvustada, et sa saad oma olekut ja enesetunnet muuta. Enese rahustamiseks on muid viise peale ravimite. Nende soovitustega sa mitte ainult ei leevenda traumaga seotud valu, vaid lood ka suurema kontrollitunnetuse oma tunnete, emotsioonide ja elu üle. Mida sa saad teha, kui tunned end segaduses või ärritunult, on näiteks hingamise harjutamine. Päriselt, tee nii, et tood oma tähelepanu igasse hingetõmbesse mis sa teed. Tunneta kuidas su kopsud täituvad õhuga ning seejärel sellest tühjenevad. Nii õpetad ennast taas keskenduma ühele asjale ning samas hoiad end maandatult.


Ümbritse end piltide või lõhnadega mis mõjuvad sinule hästi. Mitmed eeterlikud õlid on tuntud oma rahustavate toimete poolest. Näiteks lavendel, sandlipuu, frankinsence või PastTense segu on midagi mida võiksid katsetada.


Kuula oma lemmikmuusikat kuid hoidu igasugusest depressiivsest tilu-lilu-nutumuusikast. Lemmikloomad ning looduses viibimine leevendab samuti oluliselt stressi ning rahustab närvisüsteemi, maandab ning tasakaalustab emotsioone. Mediteeri. Väldi alkoholi või narksi tarvitamist. See süvendab sinu stressi ja traumavalu!


Palun proovi toituda tervislikult. Väldi suhkruid kuid ära täielikult neid välista. Kui vaja, tarbi lisaks usaldusväärseid vitamiine, kontrolli et raua sisaldus veres on normaalsuse piires. Kui võtad vitamiine, võta neid kindlasti koos õliga (nt kalamaksaõlid jne), muidu nad ei imendu organismi ja koormad siis ainult oma seedesüsteemi. Viimase nõuandena ma ütlen - luba endal tunnetada seda, mida iganes sa siis tunned. Teadvusta oma tundeid tekkinud trauma tagajärjel ja aktsepteeri neid. On nagu on, ära ürita ennast koos hoida. Kui oled kurb, ole kurb. Kui vihane, olegi vihane. Tunnusta oma emotsioone, ära pane neid kuskile sahtlisse ära.


Meid on õpetatud, et need emotsioonid ei ole aktsepteeritavad. Ometi me neid kogeme ja võib just nende alla surumine olla edasiste traumade põhjus. Või algpõhjus.



0 views

©2019 by Ingrid von Wicca.