Üksikemade lihtne elu elatisrahas kümmeldes

Facebook küsib millest mõtlen? Mõtlen miinimumpalga-saaga peale.


On ikka kummastav. Või, et elatisrahad tõusevad ja rahval on nii mõndagi öelda nende naiste kohta kes seda avasüli tervitavad?


Tead, mul on kohe sinule varrukast võtta ja väikest statistikat tutvustada. Sukeldume päriselt minu ja teisegi üksikemade igapäevaelu reaalsusesse.


42% emadest on tunnistanud, et on sunnitud oma tööaega märkimisväärselt vähendama, et pühenduda kodus laste kasvatamisele. Kuna lapsed ei ole potililled, ei kasva nad, kord nädalas kastes, ise.


27% naistest on tunnistanud, et on pidanud oma töökohast lahkuma, et pühendada kodus oma aeg raha teenimise asemel laste kasvatamisele. Elu seda nõuab.


Minule tuli selle nädala algul suure üllatusena - olen üksikema.


Ma ei ole sellele varem mõelnud, mitte kordagi. Selgus sellest tuli tundes kaasa ühele oma armsale sõbrantsile: "appi, laste kasvatamine on tõesti keeruline ning ma ei kujuta ette kui raske on seda veel päevast päeva üksinda teha! "


Nii kui olin selle mõtte lõpetanud vajus minu süda saapasäärde. Pea läks külmaks, kõhus hakkas keerama, õhku jäi väheks ja nutt tikkus peale. Imestasin miks ma ennast nii tunnen kui ükshetk märkasin enda peas kedagi piiksumas:" Mina ju ka olen üksikema."


Keegi kellelt seda mõistmist ja empaatiat ootaksin, minule seetõttu küll kaasa ei tundunud tundvat. Ei ma ise ega ka keegi teine. Sest see on ju täiesti normaalne! Lapsed saab naine, mitte mees! Ning kui suhted sassi lähevad ja lahutuspaberitele allkirjad on antud, on lapsed edaspidi naise kohustus.


Naine on see kes peab oma 24h päevadest tegema 48h päevad. Sest oma spetsialiteedi täistööaeg on vaja sinna sisse suruda, rääkimata sellest, et lastega on tarvis koos õppida, süüa teha, pesu pesta, koristada, suhelda, mängida, kuulata - hoolitseda! Ja kindlasti on siis lasteisal veel omaette nõudmised millele lasteema vastama peab!


Nagu ma kommentaariumist ja ka isiklikust kogemusest tean - muidu sulle laste elatisraha ei maksta! Minu kogemus aga õnneks erinevatelt paljudest teistest naistest on, et ikkagi lõppkokkuvõttes makstakse. Kuid see stress mida naine läbi elab sellise ebakindluse ja ähvarduste najal... kandub edasi ka lastele.


Ja ühiskond tundub seda mentaliteeti soosivat, lugedes iga senti, vaatlemata suuremat pilti.


Abikäsi juhtuvad ulatama ikka need, kes on sama kogenud. Teiste jaoks aga oleme me koguaeg nendele endilegi teadvustamata nende endi sõnade ja tegude või tegemata jätmiste või nõudmiste ohver.


Viimase aastaga olen oma kahandanud 21lt päevalt kuus, 8le päevale kuus. Lapsed vajavad tähelepanu ja hoolitsemist ning mina soovin neile seda pakkuda, kuid ka sellel on hind. Sõna otseses mõttes on sellel hind.


Palk loomulikult on kukkunud võrdväärselt langenud tööpäevadega. Kuidas sinule enda palga arvutustes selline pilt tunduks? Kas sina saaksid hakkama, sealjuures silmas pidades, et laste elukvaliteet ei tohi lahkumineku tagajärjel langeda? Mina pean veel selle aastanumbri sees oma kasutuses oleva auto maha müüma, sest selle liising on võetud kolm korda suuremat palka saades. Praegu käib selle maksmine ja ülal pidamine minule lihtsalt üle jõu.


Laste jaoks tähendab auto kadumine perest pikemaid päevi. Ma ei saa neid enam trennist õhtuti koju tuua, nende (töö)päevad venivad pikemaks. Nad on avatud suuremale hulgale stressile, kuna nõudmised õppetöö saavutustes ei vähene vaid ajaga tõusevad.


Minul on küll hing täis ja ring on ka täis. Ja kuigi ma mõistan, et mina kellegi teise arusaamu muuta ei saa, siis ennast ja endasuguseid üksikemasid ja nende lapsi ma siiski kaitsen ja toetan, oma blogis kasvõi ja oma hinges kindlasti, olgu see kasvõi minu viimane hingetõmme.


Lapsi ei kasvatata ainult rahaga kuid ilma rahata ei ole seda ka võimalik teha. Piinlik peaks olema inimestel lastele määratud elatisrahade summade üle iriseda, neid vähendada või üksikemade kulutatud sente kahtluse alla seada või lugeda!


Eriti kui üks peab valima kas ta saab oma lapse sünnipäeva soovi täidetud või peab talle silma vaatama ja ütlema:"anna andeks pojake, aga mul ei ole võimalust sind ja su sõpru sünnipäeva puhul kohvikusse viia."


Loomulikult on erandeid, on lapsevanemaid kes oma lapsed vaatamata elatisraha suurusele hooletusse jätavad. Kuid minu hing on küll valus, sest mina tunnen, et minu õlul on vaid kohustused, minul ei ole õigusi.


Kõik peab olema võrdne, võrdõiguslikkuse nõuniku nõudmisel. Kuid mitte miski ei ole võrdne!


Minu palk, natuke rohkem kui aastaga, on langenud neljakohaliselt summalt kolmekohalise peale ja ma ei ole oma laste jaoks küsinud igal aastal alampalgapiirimaile toetudes suuremaid alimente. Ma olen hakkama saanud!


Nüüd vajavad mu lapsed mind rohkem kui ealeski varem, mõlemad käivad koolis ning mõlemaid on vaja õppimisel toetada.


Mind on õpetatud olema ennastsalgav, kuidagi peab ju hakkama saama ja leppima ning välja tulema sellega mis mul on. Nüüd ma kahtlen, et see õpetus minu ja mu laste elu kuidagi õnnelikuks või paremaks teeb. Ma olen hakanud hoopis uskuma, et selliselt õpetatakse välja järgmisi ohvreid ning seda tõestab ka minu ülal kirja pandud tekst.


Millal ohver pole enam ohver? Siis kui ta tõuseb ja võitleb vastu.




535 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.