Ebamugavus mugavustsoonis

Mõni nädal tagasi juhtusime ühe tuttavaga kõnelema mugavustsoonidest. Tema jagas oma tööalast mugavustsooni ning pani mindki oma mugavustsooni üle mõtisklema. Kuigi võib olla, et mõnel juhul üks oma mõtisklustes saab kohe kõigest teadlikuks, ma kohe oma mugavustsooni kontseptsiooni oma elus siiski ei tajunud.


Järelikult on mugavustsoon varjukülg minus mida surun alla ega taha enesele ükskõik siis missugustel põhjustel tunnistada. Sellisel juhul on targem see teema sinnapaika jätta ning harjuda mõttega, et sul üldse on üks.


Nädal tagasi sõitsi töölt kodu poole ning jahedas autos loksudes, täiesti emotsioonitult mõtiskledes. Kuigi ma oma tööd väga ei armasta on päris tore, et mul see olemas on. Mõtlesin, et tore on ju, et mul on mingisugune kindlus, et ma teen nii ja nii palju tööd ja saan selle eest nii ja nii vähe palka. See viimane osa jäi mu pähe nagu kaja...


...saan selle eest nii ja nii vähe palka.


Oii...


Mu süda kukkus saapasaarde, seest võttis õõnsaks. Ja kõris hakkas pitsitama. Isegi sapipõis andis tunda. Ja annab ka praegu kui seda siin kirjutan.


Ma mõistsin nüüd kus ja milline on minu mugavustsoon ja ma pean tunnistama, et seda kutsuda mugavustsooniks on häbiväärselt ebatäpne. Mina tunnen ennast oma mugavustsoonis väga ebamugavalt. See on teadvustamise ja teadlikkuse hind.


See ei ole selline meeldiv ebamugavus kus sa tajud väljakutseid ja eneseületamist, arengut ja voolavust.


See pole selline tervislik ebamugavus mis äratab sind hommikul varakult üles ja paneb tegutsema. Eih, sellega on vastupidi. See on ebamugavus millest üks tahab välja astuda ja millega on tarvis lõpparve teha.


Elu on protsess ning kõigest tuleb läbi minna stoilise rahu ja tähelepanuga. Detaile ei tohi mitte minigl juhul alahinnata, sest tähelepanu detailides on see mis loob vastupidava vundamendi ükskõik missugusteks tormideks. Inimese elu vajab korda ja vajab struktuuri. Ei ole võimalik saavutada edu ilma neid tähtsaks pidamata.


Kuigi on nii, et tuleb järgida südant, ei tohiks oma otsuseid teha ilma järele mõtlemata. Ja ma ei pea silmas siin seda, et üks hakkab oma meeltes genereerima takistusi miks üks ei peaks seda muutust ette võtma... Abaoluutselt mitte.


Otsus midagi muuta peab algama seestpoolt ning liikuma siis samm sammult väljapoole. See tähendab esialgu ebamugavuse tunnistamist, seejärel muutumise otsuse vastu võtmist millele järneb võimaluste leidmine, palumine ja otsimine ning igasuguste takistuste kõrvaldamine.


Või vähemalt nõuks võtmine, et kõik takistused ületatakse ning, et üks ei anna alla ükstapuha mis ka ei juhtuks. Ainuke läbikukkumine on see kui üks enam ei proovigi edu saavutada.


Jällegi sellel teekonnal käies ei tohiks oma eesmärgini jõudmine sind energiast tühjaks imeda. Rammestust tunda pärast pikka tööpäeva on naturaalne, sest füüsiline keha tõesti väsib ning vajab puhkust.


Kuid kui vaim on virge sellegipoolest, oled õigel teel ning tajud loomingu väge. Kui peale tööpäeva tunned, et keha polegi niivõrd väsinud kui on sinu hing või emotsionaalne tasand, oled oma teekonnal kohas kus energia seisab ning liikumist ei toimu.








76 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.