...ja tüli algas

Nii paganama oluline on oma tunnetest rääkida. Jah, üks asi on endale oma tundeid teadvustada. Hoopis teine asi on need endast välja saada. Midagi väga vabastavat on selles, lausa müstilist.




Ma tõesti peaksin juba tegelikult magama minema. Aga ma ei suuda. Nii palju on veel teha, nii palju on veel õppida, nii palju lehekülgi on veel lugeda ning nüüd tundsin sügavat tungi ka ühe lühikese loo lõpuks ka jutustada. Lugu, mis räägib tülidest ja tülitsemisest.


Me ei tülitse kallimaga tihti. Harva tekib meil mingisugune lahkheli. Ja kui juhtub ka, et tüli majja tuleb, siis see on alati väga värskendav. Konflikti järgselt ma tunnen ennast temaga kuidagi eriti lähedasena. Lähedasem, kui varem.


Nädalake tagasi juhtus, et mina ütlesin midagi mis K'le kohe üldse ei meeldinud. Tekkis paks ja elektrist särisev õhkkond. Ma teadsin, et ma polnud midagi valesti öelnud, kuid mõistsin, et olin kindlasti talle kannale astunud. Ta oli ilmselgelt pahane ning tema hääletoon oli tõre. Ma teadsin, et pean meie vestluse lõpetama ning laskma temal natukene seedida. Ja pidin ka ise seedima seda, mida just juhtus.?


Ma tol hetkel ei saanud aru, et oleksin midagi valesti öelnud. Ometi tema reageeris minu öeldule justkui oleksin. Enne kui ma ennast õigustama hakkan, pean hetke mõtlem analüüsima kõike mida ja kuidas ütlesin.


Meie konflikt kestis kokku, äkki 10 minutit? Mina muidugi oleksin analüüsinud kõike läbi palju kauem, kuid tema on kogenum analüüsija ja filisoof ning enne kui jõudsin ennast igaks juhuks süüdistama hakata, võttis ta minuga ühendust ning selgitas, et tegelikult polegi mingit konflikti, mida saaks või peaks isegi jätkama. Naersime siis väheke ja jätkasime siis oma päeva ja vestlust nagu tavaliselt.


Ma olen väga temperamentne. Ma julgen isegi öelda, et olen parajalt närvihaige inimene ja seetõttu võib vahel olla päris lihtne minuga tülli keerata. Ma võin vabalt öelda asju täiesti kontekstist väljas ning kui see haakub kuulajaga mingil tasemel, on tihtilugu sellest hiljem paksu pahandust. See on selline lumepall mis läheb veerema ning mille üle mul täielik kontroll puudub. Iga asi millega ma üritan oma öeldut kuidagi selgitada või siluda, on nagu lumepall mis veeredes aina suuremaks läheb ning oma teel kõik ära hävitab.


Kujutage siis ette, et minu kannatus on ka küllaltki väike. Kui ma tõesti ei ole mõelnud midagi kehvasti, kuid seda on nii võetud, siis on kindel, et ühel hetkel saate täpselt teada kes te olete ja kus on teie koht.


Aga tegelikult ma ei taha tülitseda, see ei meeldi mulle üldse. Konfliktid on nii nõmedad, sest enamus ajast keegi ei kuulagi teineteist. Oodatakse ainult oma korda, millal midagi öelda. See on nii nõme ja mõttetu või(s)tlus.


Tülitsemise juures on minu jaoks kõige närvesöövam ja valusam see, et teine inimene võib arvata justkui ma teda äkki enam ei armasta või ei austa. See ei ole tõsi. Kui ma ei hooliks teisest inimesest, siis ma isegi ei vaevuks konfliktiolukorda teise inimesega astuma. Ma jätaksin selle inimese arvama mida iganes ta minu öeldust arvab ning kaoksin nelja tuule poole, ei vaataks kunagi tagasi.


Ma ei jääks paigale, et asja arutada, teist inimest mõista ja loota, et ka mind mõistetaks. Ma usun, et sõprus, partnerlus ja koostöö on võimalik vaid sellisel juhul kui kõik osapooled tunnevad, et neid on kuulatud ja mõistetud ning, et nad on teise ära kuulanud ja neid mõistnud.


Minul on juhtumisi väga äge ämm. Ja tema oli väga mures kui K käest kuulis, et meil konfliktiolukord on. Tema ka ei taha, et keegi tülitseks või konfliktis oleks, sest kardab samuti, et ehk siis inimesed enam teineteist ei armasta? Aga konfliktid on vältimatud, need on elu lahutamatud osad ning mida varem kõik seda mõistavad, seda kiiremini on võimalik solvumise asemel näha ja tunda õppetundi, mida see on tulnud tooma.


Vaadake, K'l on väga lihtne arusaam, mida mina kogu südamega jagan, tülitsemise kohta. Nimelt on tülitsemine tema sõnul nagu poodi minek. Vahel on vaja sinna minna, juhtumisi on näiteks midagi otsa saanud, oma aja ära elanud või katki läinud või tehtud. Siis on vaja poodi minna ja uus asemele tuua. Ja poodi peab minema, sinna minnakse ning sealt tullakse alati tagasi.


Poest tullakse alati tagasi, poodi ei jääda elama.


Pole siis ju mõtet pablada või muretseda, et kes poodi läheb või, et kes poest esimesena tagasi jõuab? Inimesed on nii erinevad ning igaühe peas ja tunnetes toimub midagi millest teistel pole aimugi. Mina ei pea võtma vastutust teiste inimeste tunnete ja mõtete eest, kuid me peame võtma vastutuse oma sõnade eest. Tihti aga rohkem mitte öeldud sõnade eest, vaid selle eest mis toonil need öeldud said.


Kui meie sõnade toon on kellelegi teinud liiga, tuleb vabandada. Tuleb vabandada selle eest kuidas me ennast väljendame pigem, kui et selle eest mida me ütleme. See ei ole muidugi raudne reegel ning käändub ja moondub vastavalt olukorrale...


Mis aga ei käändu ega moondu on fakt, et konfliktid on normaalse elu osad mis õpetavad sinule sinu enda ja ka teiste inimeste kohta midagi, mis on väärtuslik.


Teine ei ela selleks, et teha sulle liiga või teha sulle ainult head. Iga inimese jaoks on tema kõige tähtsam ja nii see peabki olema. Sina oled ka iseenda jaoks kõige tähtsam, vähemasti nii see peaks olema...


Kui juhtumisi sina ei ole iseenda jaoks kõige tähtsam, siis on küll väga oluline küsida endalt, miks see nii on? Milline uskumus sinu sees ütleb sulle, et keegi teine on olulisem kui oled sina ise? Kes on see inimene sinu elus, kes on sulle õpetanud, et sina ei ole sinu elus kõige olulisem?


Teadlikkus sellest on sinu tervenemise teekond. Teadlikkus oma uskumustest on sinu õnnelikuma elu ja harmoonilisema maailmapildi tajumise valem.


On ikka imelik, see ilmaelu, onju? Imelik, aga äge ka. Ja tegelikult, mega tore on siin ikka...

189 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.