Liigne positiivsus on kahjulik

Üks huvitavamaid õppetunde on olla emotsionaalselt autentne. See tähendab lubada endal reageerida olukordadele nii nagu see ühe seest tuleb. See tähendab aktsepteerida oma emotsioone ja aktsepteerida seeläbi ka seda mida inimeseks olemine ühtlasi tähendab.


Mind ärritab ülim positiivsus. Ma ärritun iga oma keharakuga kui keegi minu kurvastuse peale kohe nõu kukub andma või üritab mind kuidagipidi rõõmsamaks teha ning ütleb:

"Mõtle positiivselt!" või "Aga miks sa peaksid ennast nii tundma? Ära tunne!" või "See mida sa tunned on sinu enda valik" või "Kõik juhtub põhjusega" või "Sa saad seda mida välja annad" ja isegi "Ära muretse, kõik saab korda."


Sel hetkel kui üks on oma vihatunde, kurvastuse või ärrituse sees ja kogeb seda, ei taha ta kuulda kõiki neid positiivseid sisendusi! Neid kuuldes aga tundub temale, et mitte midagi ei saagi kunagi enam korda!


Ja kõik need positiivsed sisendused mida inimesed ümberringi pakkuma hakkavad (loomulikult heas usus), tegelikult ainult kahandab ühe eneseteadlikkust ning eneseväärtuse tunnet. See teeb rasked asjad näilikult lihtsaks ning mis kõige hullem... see on alandav ja alavääristav!


Meil kõigil on elus raskeid aegu ja paremaid aegu. Elu on paraku selline lihtsalt, meil on tõusud ja meil on mõõnad. Ja rasket aega läbi elava inimese kurvastus ei saa temast välja tulla, lahkuda ega terveneda enne kui ta oma emotsiooni täielikult läbi ei tunneta ega välja ela.


Kui see emotsioon jääb kuskile peitu ning surutakse oma hinge pimedatesse nurkadesse, siis üks läheb lihtsalt lõpuks katki. Kas siis vaimselt tekivad häired või arenevad välja haigused või hoopis füüsiliselt tekivad vaevused ja haigused.


Aga mida siis teha? Millist lohutust oma sõbrale või pereliikmele pakkuda kellel on elus parasjagu käsil raske või emotsionaalselt kurnav ja tühjaks imev periood?


Esiteks tuleb oma lähedast märgata. Kui üks räägib oma murest, tõesti pane seda tähele ja kuula mis temaga toimub. Peegelda temale tema emotsioone. Ütleme, et sinul on käsil räpane lahutus ja sa kurdad sõbrale: "Ma olen kõik kaotanud. Ma arvasin, et ma elan temaga elu lõpuni kuid siis võttis ta endale noorema versiooni minust. Ma olen terve oma elu temale ja lastele pühendanud. Mul ei ole enam mitte midagi, see kõik on nii hirmus ja valus, et ma lihtsalt ei suuda!"


Kujutle nüüd, et oled sellises olukorras ning sõber ütleb: "Ah, küll kõik saab korda, sul polegi seda sitakotti vaja!" või "Sinu enda valikud viisid sind siia. Nüüd on sul võimalus valida oma tundeid ja tunda end teisiti." või "Mõtle positiivselt! Kõik juhtub põhjusega!" jne jne jne.


See on kohutav! Ärge tehke seda oma lähedastele! Need 'positiivsed' cheerimised on kohutavalt isoleerivad, alavääristavad ja tohutult alandavad.


Vastus sellisele tunnistusele võiks olla hoopis: "Tundub minule, et sul on tõesti raske, sest pikaaegne kooselu on lagunenud ja kõik on nüüd muutunud ning sa ei tea kuidas siit on üldse võimalik edasi minna."


Kui üks tuleb teise juurde muret kurtma, ei oota ta tavaliselt seda, et tema tuju tõstetaks. Üks ootab lihtsalt, et tema tundeid märgataks, aktsepteeritaks, teadvustataks.


Palun kinnitage iseendale ja oma lähedastele, et see ONGI normaalne ja täiesti tavaline ning ülimalt OKEI ennast sitasti või... väga sitasti vahelduseks tunda! Nii võib ennast tunda! Ei pea olema koguaeg õnnelik ja rõõmus ja kõik asjad ei pea alati meeldima.


Kõikide olukordadega mis elus sünnib ei peagi leppima ning iga valu, kurbus, viha, emotsioon või kogemus mida me siin planeedil kogeme ei olegi loogiliselt seletatav või 'ära teenitud'.


Parafeerige öeldut, kasutage lähedase tunnete kirjeldamiseks nende emotsioonide sõnu ja kui see on tehtud, alles siis võib edasi liikuda ja proovida tema tuju tõsta.


Kuid ka siis tuleb silmas pidada, et seegi peab olema individuaalne, mitte mingil juhul aga üldistav. Me inimestena saame väga hästi aru kui vestluskaaslane ei ole kohal või ei tunnista meid või meie tundeid, meie emotsioone.


Milline cheerimine võib abiks olla on näiteks selline kus üks ütleb teisele: "Sa oled sellises olukorras varem olnud, kas mäletad? Sa tulid sellest välja" või "Ma usun, et sa saad sellega hakkama." või "Mida sa tahaksid praegu teha?" ja "Sa ei ole üksinda, mina olen sinule toeks."


Niisiis, hädas sõbrale on liigne positiivsus kahjulik! Kui sõber on hädas siis kõigepealt kuula teda, siis tunnista tema tundeid ja emotsioone ning alles siis proovi teda positiivsete lööklausetega lüüa!


Mõtle korra selle peale millal sina viimati tundsid, et oled ummikus, kurb või vihane. Mismoodi sinule toetust avaldati, kui üldse? Milline see oli ning kuidas sa tundsid ennast pärast seda? Jagage kommentaarides oma kogemusi, tahaks väga teada.






109 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.