Mind visati koolist välja

Eks ma olen mõnda aega kadunud olnud, jah. Aeg on keeruline olnud, tead. Palju on teha, vähe on aega, tuju oli kehva, läbipõlemine käega katsutav.




Praegu on kõik hästi. Istun siin sõbra kvartiras Tallinnas ja kuulan kõrvadega vaikust. Võinoh, jah.... Nii palju kui seda liftiga majas, Tallinna kesklinnas kuulata on võimalik. Homme hommikul sõidame sõbranna ja sõbra pulma. Hõissa pulmad! Nii väga ootan seda: näha oma armsaid sõpru ja sõbrannasid, inimesi kellest hoolin ja keda enda südame põues kannan ka siis, kui oleme teineteisest kaugel!


Ma olen rahul. Elu on jälle hea mo vastu ja kurvastus ning end läbikukkujana tundmine on ka lahtunud. Olen selgeks saanud, miks kõik on nii nagu on ja mis kõikse tähtsam - ma tean, kuhu ma lähen edasi.


Asi on nimelt selles, et minu leping Holistika Instituudis lõpetati ära. See kool oli mo jaoks nagu Sigatüüka kool. Ma olin Hermonie. Tüütu kõiketeadja, nina raamatutes, millest mõned neist veel kotiga isegi lõunal kaasas. Paralleelselt õppisin veel teisigi kursuseid ja olin lihtsalt nii tubli koguaeg.


Seega välja saatmine oli valus. Ma kuidagi defineerisin end läbi selle kooli. Aga pikemat aega juba kääris mo sees midagi, ning Juuli alguses see kõik plahvatas.


Ma olen pikalt väsinud olnud. Ma ei ole teadnud enda kohta. Kõike oli kuidagi liiga palju. Rohkem, kui ma tahtsin.


Holistika õppes on laagritel väga suur osakaal. Laagris (ja tavaliselt juba päevi või ka nädalake enne) hakkavad tööle tugevad sisemised protsessid. Noh, hingelisel ja emotsionaalsel tasandil. Need protsessid vastu võttes, leiad ennast igal juhul täiesti uue elu koidikul. See on garanteeritud.


Viimane kord, kui ma Holistika laagris käisin, leidsin üles endas selle rõõmsa ja mängulise osa, kellele meeldis kirjutada, ning kes tegi seda igal võimalikul hetkel. Ja see protsess viis mind erinevate kolumnide kirjutamiseni, selle blogini, Tervendaja kaasautoriks... Seda kõike on rohkem, kui ma oskasin unistada. Ja see pole veel kõik, mul on mitu pooleli olevat projekti, mida olen juba aasta (vähemalt) edasi lükanud. Nüüd on mul aega, et need lõpuni viia. Ja see protsess, mis eelmisel korral algas, algas tohutu valu, pisarate ja ängistusega. See oli kohutav aeg minu elus, kuid tagasi vaadates oli see midagi, mida on raske sõnadesse panna. Ütleme nii, et ma olen nõus alati seda uuesti läbi tegema, sest see on andnud mulle rohkem, kui see võttis.


Sel aastal laagrisse ma ei läinud. Ma tundsin juba kaks kuud varem, et Hävitaja arhetüüp on minu elus kohal ja eemaldab siit kõike, mis tarvis, et teha ruumi millelegi uuele. Laagrisse sõites tundsin, et olen ärev, segaduses, paanikas. Ma ei suutnud olla, ei suutnud paigal püsida, sügaval sisimas, minu hinges ajas miski mind nutma. Peatasin auto kinni ning sulgesin silmad. Küsisin oma kõige vägevamalt sisemiselt teejuhilt, mida ma peaksin tegema, kas peaksin koju naasma?


Ta ütles jah. Usaldasin seda tunnet, sest kui selle vastuse sain ja selle omaks võtsin, valdas mind täielik rahu ja kergendus. Esiti ilmselt ka seetõttu, et ma olin läbi põlemas, ma tundsin seda oma kehas. Teadsin, et laagrisse minnes ma pingutan üle, põlen läbi ning jään üksinda neid kilde enesest kokku korjama, mis veel alles jäävad. Pelgasin, et neid ei pruugigi alles jääda.


Teisalt valdas mind rahu ja tasakaal seetõttu, et olin oma hinge käest küsinud suunda ja olin seda usaldanud. Holistika on kõik need aastad just seda minule õpetanud - õppida kuulatama, usaldama ja järgima oma hinge häält ja sõnumeid. Niisiis ma sõitsin koju ning otsustasin puhata.


Aga ma ei puhanud. Esimesel päeval hakkasin tööd tegema ja oma üht pooleli olevat projekti edasi viima. Tegin kiire pausi (aga ainult selleks, et kodu koristada ja seejärel taas turundusse sukelduda). Ma jõudsin paar minutit koristada kui näen seistes teisel pool tuba - riiuli otsas hakkas vett täis difuuser alla kukkuma. Minu arvuti, milles on kõik minu projektid, on täpselt difuuseri maandumistrajektooril.


Ma üritasin arvutit päästa, kuid jäin hiljaks.


R. I. P. Mac


Difuuser ujutas selle täielikult läbi ning defekteerimisakt selgitas, et arvutit parandada pole mõtet. Kahjustused on niivõrd suured, et on mõistlikum osta uus.


Kujutate nüüd ette? Mina, Ingrid, pidin tegelikult ju puhkama, kuid vihtusin hoopis teha tööd. Nüüd mul ei olnud ei arvutit, ei koolilaagrit, ei midagi. Ma pidigi puhkama... Tõesti päriselt puhkama. Ja noo ma siis puhkasin. Oi, kuidas ma puhkasin.


Puhkasin nii, et laagrisse mittetulemise tõttu tõsteti mind koolist välja, niiet nüüd saan ma kõvasti hinge tõmmata. Mina, Ingrid, tubli viieline, esireas käsi püsti, kõik kodutööd tehtud (ja natuke veel pealegi) ja mind lüüakse koolist välja.


Pehmelt öeldes? Ma sain SHOKI. Ma SOLVUSIN. Haarasin hellalt südamest ja ütlesin kahe kuumalt poetatud pisaraga:"ai!"


Ma olin kurb, ma tundsin, et see on ebaõiglane. Ja oligi. See oligi ebaõiglane, et minu terve aasta tulemused võeti kokku ühest moodulist puudumisega. See on koshmaar! See oli nii absurd ja ebaloogiline, et ma sain aru: siin tagaplaanil peab midagi muud hoopiski toimuma. Siis ma mõtlesingi, et ehk see pole ikkagi ebaõiglane, ah? Noh, et nüüd saan ma rahulikult võtta. Ok, jeah, right 😂, hea nali. Ei võta ma midagi rahulikult, nüüd panen auru juurde hoopis. Nüüd saavad mo pooleli olevad projektid tehtud ju? Need on mul juba pikalt pikalt hinge peal olnud.


Tõesti, ei ole ebaõiglane, sest elu on korduvalt näidanud, et iga valulik kogemus või miski, mis lõppeb saab tasustatud või asendatud imeliste tunnetuste, kogemuste ja lähedaste sõpruste ja koostöödega. Elu isiklikult on hakanud minu palvetele vastama ja ma tean, et siit tuleb midagi imelist.


No veits kurb olen ikka, sest Holistika on väga põnev ja silmi avav kool. Aga ju sai minu aeg seal läbi. Ma päris täpselt ei tea, kuhu ma teel olen. Aga mul on nüüd siht ja ainukene kes siit mind välja visata saab, olen ma ise. A ma tean, ma ei anna enda suhtes alla. Never.

398 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.