palun, kuula mind ära?

Einoh, mulle meeldivad inimesed, ega ma muidu ilmselt ei õpiks terapeudiks. Võinoh, ega tegelt ma ei õpigi otseselt sooviga saada kunagi terapeudiks. Õpin seda kõike ikka iseenda jaoks enne kõike muud.





Ja mida rohkem ma õpin ning ise teraapias käin, seda enam tunnetan, kui oluline on, et keegi mind lihtsalt ära kuulaks. No nagu päriselt ka kuulaks. Et keegi mind mõistaks, minust aru saaks, mul olla laseks.


Minu ümber on alati palju sõpru ja ma armastan oma inimesi. Aga mul on kopp ees. Päris ausalt kohe, kopp on ees.


Kuigivõrd ma olen enese meelest alati see inimene kes teistele tingimusteta tähelepanu annab ning proovib teiste vajadustele või soovidele vastu tulla, olen enese vajadused unarusse jätnud. Iseenesest laste kõrvalt on niikuinii väga raske enda vajadusi kuidagi täidetud saada ja oma klaasi pooltäis hoida.


Ja ainuke asi mida ma tegelikult ihkan on see, et mind ära kuulataks. Et ma ei peaks tundma pärast südame puistamist, et sõber mind lohutada või aidata tahab. Enese lohutamisega saan ma ise väga hästi hakkama, enesele nõu andmisega saan ma samuti väga hästi hakkama. Kamoon, ma olen ju Wicca, ma leian alati mingid lahendused. Aga vot ennast kuulata oma mõtete jutuvadina sees ning sealt välja noppida seda mis ma just ütlesin sellest, mis ma just mõtlesin...?


Vot selleks, on vaja küll teist inimest. Seetõttu tunnen, et tahan tõmbuda nii sügavale iseenda sisemaailma ja siit mitte välja tulla, mõnda aega. Vahepeal, viimase endassetõmbumise ja selle vahel on olnud üle aasta. Nii palju on selle ajaga juhtunud, et materjali, mida läbi töötada on rohkem kui küll.


Aga kõigi elus toimub nii palju ja kõik tahavad, et neid tähele pandaks ja ära kuulataks. Ei saa ma kellelegi peale suruda, et ta mind siis tingimusteta toetaks, kui endalgi on palju millega tegeleda.


Hakkasin siis jälle kirjutama. Eks see on omamoodi enese kuulamine ju ka. Võtsin ette vanad projektid mis küpsemat aega on seni oodanud. Tundub, et nüüd ongi aeg küps. Näen, et olen kasvanud, pisikestest asjadest. Kui ennist oli raamatu kirjutamine kuidagi segane, siis nüüd kirjutan süsteemi järgi, mis ei tundugi üldse nii keeruline.


Kahjuks olen aga väga enesekriitiline ning täiustan ja toimetan oma juba kirjutatud materjali pidevalt üle. Vot see nagu veits sakib. Siis tundub vahel nagu asi ei liiguks nii kiiresti kui peaks. Aga eks looming ongi vist selline ja loomingulised inimesed rahutud?


Igatahes, ilusat pühapäeva ja tänx, et mind ära kuulasite.

136 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.