Spirituaalsus 200 palun.


Mida aeg edasi, seda rohkem otsitakse spirituaalset meistrit, nõida või teejuhti kes aitaks eluteed ja hingelisi traumasid tervendada. Spirituaalseid meistreid, nõidasid, maage ja tervendajaid on tänapäeval nii palju, et tõelist šarlatanist eristada on küllaltki keerukas.

Nii kaua kui ma mäletan, olen tajunud vaimumaailma. Alates sellest ajast kui ma olin teismeline, olen soovinud enda ellu õpetajat. Kedagi kes tooks minu ette kõik spirituaalse ja maagilise maailma aspektid ning saladused.


Küll ma otsisin neid tänavalt, küll metsast. Isegi hullumajast, kuhu aeg-ajalt lapsena jalutasin, et medõdede ja hullukeste seltsis aega veeta. Kuigi verbaalset suhtlust minu ja hullukeste ning medõdede vahel oli vähevõitu, olid just nemad olulised suunanäitajad minu spirituaalsuse ja vaimsuse arenemisel. Asi oli minu jaoks pigem perspektiivi muutmises kuivõrd puhtalt sõnade väes.


Ma olen alati olnud see inimene kes küsib küsimusi. Vahel isegi ehk, et liialt palju.

Mulle meenub lapsepõlvest sügav vajadus spirituaalsuse või vaimsuse järgi. See oli selline nälg mida keegi minul toita ei aidanud. Ma usun, et seda lihtsalt ei osatud. Vanemad olid mul tol ajal ateistid ning see pidurdab igasuguse spirituaalsuse ja vaimsuse arenemist.

Õnn on, et end ateistideks kutsuvate vanemate kasvatada lapses üldse spirituaalsus tekib. Kahjuks korraldavad paljud vanemad oma kodudes elu nii justkui oleksid nemad Kõrgem Jõud. Ma olen kindel, et minu peres see nii ei olnud, sest ma otsisin Kõrgemat Jõudu isegi kivide alt ja ka nende seest.


Spirituaalsus ja vaimsus oli aga just see nälg mida minus üritati kustutada. Vahel rändasin ma vabadel nädalavahetustel terved päevad Tallinna vanalinnas, ihuüksi. Käisin kirikust kirikusse ja proovisin samastuda või siis kasvõi vastanduda. Otsisin ilmselgelt oma kohta selles spirituaalses reaalsuses.


Selliste suurte ehitiste, kõrgete lagede ning värviliste vitraažide all tundsin ma ennast pigem väikese ja väärtusetuna kui, et täidetud vaimust, spirituaalse olendina, kogemas inimeseks olemist.


Ja kuigi ma olen kindel Jumala, Algallika või Kõrgema Jõu olemasolus, jõudsin ma veendumusele, et kirikus kui majas või pastoris kui ametis ma seda ei leia.

Pidin pettumusega tõdema, et kirik on rasvaselt religioosne paik, kuigivõrd tühi tõelisest vaimsusest. See ei pruugi olla nii kõikides kirikutes, lihtsalt mina olen oma teekonnal kogemuste põhjal pidanud seda tunnistama.


Minu rännak aga kirikutes seetõttu ei lõppenud. Ma olin tunnistanud, et kuigi kiriku seinte vahel toimub palju sellist mis surub alla ühe õigust spirituaalsusele, on seal siiski küllaltki hea võimalus kogeda ka tõelist spirituaalsust.


Leidsin, et minus oli piisavalt kütet, et enda isiklikku vaimsust kiriku toel edasi arendada. Mida ma kirikus tegin? Võtsin osa kõikidest koosolekutest ja jumalateenistustest, laulsin ülistuslaule, aitasin korraldada üritusi, küsisin küsimusi ja jagasin oma isiklikke kogemusi.

Ma lugesin piiblit ja kui miski tundus võõras, segane või arusaamatu - ma küsisin selle kohta.

Ma tegin kõike nagu oli ette nähtud kuid mitte kunagi ma ei samastanud ennast ühegi piiblis kirjutatud loo, kümne käsu, reeglite või piirangutega. Ka ei vastandunud ma neile, mitte üks kordki. Võib öelda, et ma olin enda silmis pigem vaatleja, kogeja, tunnistaja.


Niisiis sain ühel hetkel oma koguduse päälinna pastorilt kingituseks raamatu. Sisse kirjutatud pühendusega: Ingrid, tulevane noorte juht.


Ja mitte palju aega pärast seda, puudutas ühel noorte kiriklikul koosolekul ülistuslaulu lauldes mind Püha Vaim.


Ta rabas mind nõnda jalust, et kaotasin kontakti välismaailma ja oma füüsilise kehaga. Kui sellest kõigest toibusin, ma olin hirmul. Ma olin just saanud teadlikuks oma tulevikust. Vähemasti ühest osast sellest.


Ma teadsin - minust ei saa kristlikku noorte juhti. Ja nii ma lahkusin kirikust, loobusin seal regulaarselt käimisest. Mul olid tänu kirikule baasteadmised spirituaalsusest ja edasi juhatas Kõrgem Jõud mind nüüd.


Ühel on keeruline selgitada teisele mis tähendab olla täidetud Vaimuga või Püha Vaimuga. Sest see on tõeliselt individuaalne. Nagu on ka ühe spirituaalsus. Minu elukaaslase kogemus on erinev minu kogemusest. Ja kuigi mina praktiseerisin tol ajal, teismeeas, seda kõike rohkem kui tema, oli tema kogemus samuti ääretult võimas.


Üks mida ma tean, on see, et mitte üks inimene ei saa teile anda kogemust tõelisest spirituaalsusest, peale teie endi. Ainult inimene ise on vastutav selle eest kui sügavalt tema hing on võimeline teda puudutama ja ka tervendama.


Ning see kui sügavalt on võimeline Kõrgem Jõud või hing liigutama inimest, oleneb sellest kui aus on üks iseenda vastu kohas kus kõik teised kannavad maske ja mängivad seatud rolle.


PS! Nende pealkirjadega peate te küll ära harjuma...




0 views

©2019 by Ingrid von Wicca.