Tihti tähti taevas nähti

Tegelikult olen ma oma elus sellises etapis kus ma täpsemalt enam ei tea kuhu täpselt ma lähen. Mis saab edasi? Sest kindel on see, et nii nagu on olnud seni, edasi minna enam ei saa. Mõned päevad ma tunnen jõuetust, tahaksin alla anda ja valida täiesti uue tee. Miski minus karjub muutuste järgi.



Midagi minu elust on puudu. Ma olen justkui eluristteel ja ei saa päris hästi aru mille poole peaksin kursi võtma. Mul on ühtaegu tunne nagu kaotaksin iga päevaga tükikese iseendast ning see asenduks justkui uuega. See on selline sisemine transformatsioon mis on ühtaegu kurvastav kuid ma rõõmustav.


Mul ei ole aimugi mida tulevik minule toob või mis mängu saatus minuga mängib. Tundub nagu iga hetkega mis ma elan, minu senised sõbrad ja tuttavad jäävad minust maha ning ma triivin neist emotsionaalsel tasandil aina kaugemale.


Ma ärkan igal hommikul ning mõtisklen, millega tänane päev mind nüüd küll üllatab? Ma panen tähele, et mul on väga lihtne lasta inimestel enda elust välja astuda ning nende lahkumine ei kurvasta mind üldse. Kuigi minu päevad on ka täis rõõmu ja lootust, tunnetan sügavat leina.


See leina tunne igatseb vaadata merd ja öises taevas tähti ja kuud. See leina tunne minu sees on kurbus mis ütleb mulle, et on vaja puhata ja aeg maha võtta. Ja vaadata ümberringi, märgata üht varjatud rohtu kasvanud teed. Selle leina ümber on hirm. Hirm minna mööda unustatud rada, mööda teed mida pruugin käia üksinda, ilma sõprade toe ja armastuseta.


Mõnel juhul ma tunnen, et ma soovin nii väga alla anda, minu ego juhatab mind, et ma langeksin põlvili ja lubaksin endal seista ühe koha peal. Aga minus on see teine pool, minu hing, see on see osa Ingridist kes ei vannu mitte kunagi alla.


See on see Ingrid kes näeb ja tunnistab, et ükskõik mida ma ka siin reaalsuses läbi ei kogeks, ma tean, et igal hingetõmbel selles elus on minule varuks kingitus mis muudab minu elu veel kaunimaks ja nauditavamaks kuni selle hetkeni mil kurbus ja rõõm on üheaegselt joovastavad ja edasi viivad kogemused.


Ma tean, et universum töötab minu heaks ning ainuke mida mina omalt poolt tegema pean, on need õppetunnid armastavalt vastu võtma, kuulama oma hinge juhatust.


Minu elu raskeimad ja valusamad kogemused on toonud minu ellu kõige rohkem armastust ja rõõmu, väärtust ja mõistmist. Ma ei hooma veel seda muutust mis mind juba kummitab. See on natukese hirmutav ja veel kõigest pisut aega surun ma oma silmad selle muutuse ees kinni. Ainult selleks, et sisemaailmas seljatada hirm enne kui välismaailmas sellele otsa vaadata. Ainult nii olen leebe enese vastu, et iseenese üle lõpuks võit saavutada.



112 views

Subscribe Form

  • Facebook
  • Instagram

©2019 by Ingrid von Wicca.